Põllumehed on äärel - kannatlikkus hakkab otsa saama, kuid usk hõõgub

Leedu põllumeeste hea tuju on täna põimunud väsimuse ja pettumusega. Mõned usuvad, et olukord paraneb, teised on valmis loobuma. Lihaveise-, teravilja- ja marjasektorid on erinevad, kuid neid ühendab ebakindlus, bürokraatiakoormus ja tunne, et riik, kui ta kuuleb probleeme, ei võta nende lahendamiseks otsustavaid meetmeid.

Mõisa veisekasvatajad tunnevad end unustatuna

„Kui keegi alles mõtles loobumisele, siis nüüd, kui sinikitsehaiguse juhtumeid ilmneb üha rohkem, hakatakse selle peale veelgi rohkem mõtlema“, – usub Leedu Lihaveisekasvatajate ja -parandajate Liidu (LMGAGA) nõukogu esimees Nerijus Gricius. Tema sõnul ei muutu põllumajandus mitte ainult keerulisemaks, vaid ka üha vähem planeeritumaks.

„Me mõistame, et ettevõtlusega kaasnevad riskid, kuid selline üles-alla hüppamine on väga häiriv, eriti hindade osas. Tundub, et mitte väga kaua aega tagasi olid hinnad tõusnud mõistlikumale tasemele ja meeleolu veisekasvatajate seas ei olnud kindlasti halb. Nüüd aga on need langenud umbes 30% ja keegi ei tea, mida järgmiseks oodata," ütleb ta.

N. Gricius lisab, et lisaks kõigele sellele on veisekasvatajatel viimase 5 aasta jooksul olnud raske konkureerida põllu- või segatalumajapidamistega ning saada vajalikke punkte riigi ja ELi toetuste saamiseks.

Stagnatsioon põllumajandussektoris

„Lõpetamine on alati lihtsam kui alustamine. Aga olukord põllumajanduses ei ole tõesti hea – stagnatsioon on tekkinud“, ütleb Leedu teraviljakasvatajate liidu (LGAA) esimees Audrius Vanagas ja lisab, et meeleolu ei paranda ka tooraine ja väetiste hinnatõus.

Teiseks teguriks, mis paneb põllumehed mõtlema loobumisele, on ilmastikunähtused. Vanagose sõnul vähendab see nii saagi kogust kui ka kvaliteeti.

„Kõik see toob kaasa väiksema sissetuleku, mida põllumajandustootjad vajavad ellujäämiseks. Seetõttu ei ole üllatav, et paljud põllumajandustootjad seisavad dilemma ees, kuidas edasi tegutseda, ja alati leidub neid, kes sarnaste raskuste korral lihtsalt käed üles viskavad ja loobuvad," jätkab LGAA esimees.

Bürokraatia on suurim demotiveerija

„Kõige rohkem demotiveerib eelmise valitsuse täielik hoolimatus veisekasvatussektori suhtes. Bürokraatlik koormus on olnud äärmiselt suur, olgu talu väike või suur – alates veterinaarnõuetest kuni igasuguste registrite täitmiseni. Paradoksaalsel kombel tundub, et põllumajandus ise võtab vähem aega kui bürokraatlikud nõuded," ütleb hr Gricius.

Seda toetab ka Leedu marjakasvatajate liidu (LUAA) esimees Tautvydas Gurskas.

„Te olete väiketalunik, kuid peate oma toodanguga vastama nagu suurele murele, nii töötlemisel kui ka ladustamisel. Ma soovin, et asjad oleksid lihtsamad, sest maainimestel on palju raskem vastata suurkontserni tasemele. Jääb mulje, et suurte nõuetega toimub mingi väiketalude hävitamine“, – ütleb ta ja täpsustab, et marja-, köögivilja- ja puuviljakasvatajad võivad aidata küladel ellu jääda.

100 hektariga teraviljakasvataja võib oma masinatega üksi töötada, samas kui 100 hektariga marja- või puuviljakasvatusega tuleb tööle terve küla, ütleb Gurskas. „Ma tahaksin, et seda soodustataks“, – rõhutab LUAA president.

Kas valitsus (ei) kuule?

„On kohtumisi, dialoogi, tundub, et nad kuulevad, aga töö pole veel päriselt alanud. Seepärast ootame, et mitte ainult kõnelusi, vaid ka otsustavaid otsuseid ei tehtaks," ütleb N. Gricius selle kohta, kas riik tõesti kuulab põllumehi ja nende probleeme.

Teda kordab A. Vanagas, kes juhib samuti tähelepanu sellele, et on poliitikuid, kes räägivad üht, kuid teevad täpselt vastupidist.

Mida peab muutuma, et põllumajandus oleks atraktiivne ja elujõuline äri? Kuulata sotsiaalpartnereid ja valitsust, et nad teeksid kiiremaid ja otsustavamaid otsuseid. Me peame tugevdama Leedu põllumajandust mitte ainult sõnadega, vaid ka tegude ja tegudega“, – kordab N. Gricius.

„Kui valitsus arvab, et toit kasvab iseenesest ja et noori ja praeguseid põllumehed ei ole vaja motiveerida, siis pöörduvad kõik sellest ettevõttest eemale. Ja kui inimesed tunnevad, et nad saavad lisaks leivale ka võiga raha teenida, siis lähevad nad tööle. Me peame muutma oma suhtumist küttimisest ja kepiga löömisest lihtsalt aitamiseks," usub Gurskas.

A. Vanagas märkis ka, et riik soovib, et poliitika põhineks pigem motivatsioonil ja julgustamisel kui keeldudel.