Milliseid lehmi peame kasvatama tulevaste lüpsisüsteemide jaoks?

Leedus kasvab kiiresti nende põllumajandusettevõtete arv, kes valivad robotlüpsi. See ei ole lihtsalt lahendus tööjõupuudusele – robotist saab farmi keskuse närvisüsteem, mis suudab koguda tuhandeid andmeid iga lehma kohta. Kuid roboti edu ei sõltu ainult tarkvarast või seadme kvaliteedist. Suurt rolli mängib ka geneetika – millised lehmad jõuavad tallu.

Tünnikuju – põhikriteerium

Robot vajab udarat, mis „sisestub“ lüpsisüsteemi kiiresti ja vigadeta. See tähendab, et nisad peavad olema õigesti paigutatud, mitte liiga lähedal ega liiga kaugel üksteisest. Väga kitsas või väga lai nisade paigutus suurendab roboti sisestamise aega, mis tähendab suuremat vigastusohtu ja närvilisemat lehma. Aretusprogrammides pannakse tänapäeval robotile sobivuse osas selgelt rõhku udarindeksile – üks tähtsamaid valikusuundi tulevikus.

Käitumine ja kohanemine tehnoloogiaga

Robootiline lüpsmine tugineb lehma iseseisvale otsusele tulla lüpsiplatsile. Seetõttu on oluline, et loomad oleksid rahulikud, uudishimulikud ja ei pelgaks uusi asju. Geneetikas kirjeldatakse seda kui temperamenti või majandamise lihtsuse tunnuseid. Rahulikud, sotsiaalselt aktiivsed lehmad lüpsavad robotis mitu korda päevas ilma inimese täiendava sekkumiseta.

Tervis ja andmemajandus

Robot mõõdab pidevalt somaatiliste rakkude arvu, piima elektrijuhtivust ja annab märku võimalikest põletikest või terviseprobleemidest. Kui geneetika seab prioriteediks tervisenäitajad – mastiidi, ainevahetuse või poegimisprobleemide väiksem esinemine – saab robotist partner mitte ainult lüpsmisel, vaid ka tervishoius. Need lehmad on vähem haiged, kestavad kauem ja nende andmed muutuvad farmi jaoks tõeliseks "juhtimisvaluutaks".

Majanduslik mõju

Es on suur investeering, et iga minut, mil lüpsjad ei ühendu ja lehm tardub või ei taha tulla, tähendab kaotatud raha. Õigesti valitud geneetika vähendab seda seisakuaega. Hinnanguliselt suureneb farmis, kus enamik lehmi on valitud robotile sobivate näitajate järgi, lüpsmise efektiivsus kuni viisteist protsenti ja piima saagikus püsib stabiilsena ilma täiendavate tööjõukuludeta.

Kokkuvõte

Robot ei muuda looma geneetikat. Kui laudas on valed lehmad, ei paranda neid ükski tehnoloogia. Seetõttu muutub aretus strateegiliseks osaks roboti edule – koos rajatise valiku ja farmi juhtimisega. Tuleviku piimafarmide peamine väljakutse on leida tasakaal tehnoloogia ja geneetika vahel, et lehm, robot ja põllumajandustootja töötaksid ühes suunas.

Dr. Donata Uchockienė, piimafarmi konsultant, UAB „Gameta LT“