Teraviljaturg: kuidas nimetatakse uusi sorte?

Hinnanguliselt registreeritakse Euroopa Liidus (EL) iga päev keskmiselt 10 uut teravilja-, köögivilja-, puuvilja- ja muud taimesorti. Kuigi põllumajandustootjate jaoks on kõige olulisemad valikukriteeriumid prognoositav saagikus ja vastupidavus looduslikele probleemidele, tõstavad sortide ainulaadsust esile ka ebatavalised nimed.

„Dominator“, „LG Academic“, „KWS Umberto“, „Croissant“ on vaid mõned talirapsisortide üsna omapärased nimed. Nagu dr Žilvinas Liatukas, Leedu Põllumajandus- ja Metsandusteaduste Keskuse (LAMMC) teraviljakasvatuse osakonna juhataja, selgitab, püüavad mõned aretajad luua meeldejäävaid ja meeldejäävaid nimesid.

„Teisest küljest ei ole meeldejääv nimi – konkreetse teravilja- või muu taimesordi kõige olulisem omadus: palju olulisem on see, kui hästi uus sort kohaneb ja kui suurt saagikuse kasvu ta suudab anda. On hea, kui meeldejääva nimega rapsi- või muu teraviljasort ennast põllumajandustootjate seas kehtestab ja mitme aasta jooksul häid tulemusi annab. Kuid on ka juhtumeid, kus silmapaistva nimega sort ei vasta ootustele," ütleb dr Ž. Liatukas.

Nimetamise erireeglid puuduvad

Ehkki uuele taimesordile nime välja mõtlemine võib tunduda keeruline, on see aretuseksperdi sõnul palju lihtsam. Nimede andmiseks ei ole mingeid konkreetseid reegleid – see on palju lihtsam, ütleb ta.

„Ainus nõue – uus nimi peaks erinema eelmisest vähemalt kahe tähemärgi võrra. Lisaks, kuna nimed kantakse rahvusvahelistesse kataloogidesse, kasutatakse nende koostamisel ladina tähestikku ja teiste tähtedega sortide arv – on väga väike. Leedu aretajad loovad ka rahvusvahelisele turule sobivaid nimesid, vältides nasaalide ja muude meie keelele iseloomulike tähtede kasutamist. Mõnikord antakse sortidele siiski ka nimesid, mis sisaldavad laiemaid tähti “, – kommenteerib dr Ž. Liatukas.

Spetsialist meenutab, et kuni paar aastakümmet tagasi oli tavaline, et nimesid loodi 5 või enamast sõnast.

„Varem, kui taimesorte arendati vähem, olid tõesti koomilised nimed. Nüüd püüavad sordiaretajad luua 2–3, mõnikord 4-silbilisi nimesid, mis on lühikesed ja selged, ja see on –normaalne, sest kogu tähelepanu peab olema suunatud uue sordi omadustele“, –ütleb dr Ž. Liatukas.

Er usub, et tavaliselt püüavad sordiaretajad arendada keerulisi sorte, mis on nii kahjurite, haiguste kui ka muude probleemide suhtes vastupidavad ning annavad suuremat saagikust. Kui sordil on ainult üks omadus, üks silmapaistev omadus, kuid teistes valdkondades on see nõrgem, siis ei ole see populaarne, sest selle kasvatamine lihtsalt ei tasu end ära, ütleb ta.

„Ei ole mõtet kasvatada haiguskindlat teraviljasorti, kui see ei anna head saaki. Muidugi on mõnes maailma piirkonnas vaja väga spetsiifilisi sorte, mis on vastupidavad põuale ja sademete puudumisele, kuid ei ole suure saagikuse potentsiaaliga. Euroopas on aga vaja teraviljasorte, mis on nii looduslike probleemide suhtes vastupidavad kui ka suurema saagikusega," ütleb dr Ž. Liatukas.

Ekspert rõhutab, et põllumajandussektor seisab silmitsi ka teise suure väljakutsega – kasvava elanikkonnaga. Aretuse eksperdi sõnul tähendab see, et uued teraviljasordid peavad andma veelgi suuremaid saake.

„Kuid selleks, et olemasolevad sordid annaksid veelgi suurema saagikuse, võib olla vaja ohverdada kvaliteet, kuna saagikuse lisatasu on raskem välja võtta. Põllumajanduse revolutsioonid, nn suured hüpped – on minevikus ja areng on aeglane. Taimekasvatajatel võib kuluda aastaid või isegi 10 aastat, et taastada taimede geenivaramu. Kuid me peame arendama suure biomassi ja veelgi suurema saagikusega sorte," ütleb dr Ž. Liatukas.