Piimasektor teelahkmel: kas koostöö ja uued turud suudavad päästa olukorra?

Euroopa piimasektor seisab täna silmitsi tõsise väljakutsega. Euroopa Liidust Hiinasse eksporditavale juustule, koorele, piimale ja muudele piimatoodetele kehtestatud üle 42% tariifid, mis jõustusid vahetult enne jõule, on turu tasakaalu põhjalikult muutnud. Hiina on pikka aega olnud üks peamisi turustusvõimalusi Euroopa piimatoodete ülejäägile, nii et selle turu sulgemine on olnud suur löök kogu süsteemile.

Ületootmine surub hinnad alla

Euroopa piimatoodang on viimase kümne aasta jooksul kasvanud umbes 12 miljoni tonni võrra, kusjuures prognoositakse, et see suureneb igal aastal veel peaaegu 1 miljoni tonni võrra. See tähendab mitte kasvavat nõudlust, vaid üha suurenevat ülepakkumist. Kui osa varem kolmandatesse riikidesse viidud toodangust jääb ELi, on tagajärjed paratamatud: langevad hinnad ja surve kogu tarneahelale.

Leedu – nõrk lüli

Leedu on selles olukorras eriti haavatavas olukorras. Leedu piimasektor on selgelt ekspordile orienteeritud ja siseturg on liiga väike, et ülemääraseid koguseid vastu võtta. Selle tulemusel kandub Euroopa hinnalangus väga kiiresti üle piima tootjahindadesse riigis.

„Põllumajandustootjate jaoks ei tähenda see abstraktseid näitajaid, vaid igapäevaseid otsuseid: kas jätkata tootmist tasuvusläve juures, kas vähendada karja või jätta piimakarjakasvatus üldse. Väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted on kõige haavatavamad – nad on esimesed, kes jõuavad hindade põhja“, – juhib tähelepanu Leedu Veisekasvatajate Liidu (LGVA) direktor dr Edvardas Gedgaudas. Samuti on oluline märkida, et geneetika mõju selles protsessis muutub eriti oluliseks siis, kui toodetakse rohkem vähemate lehmadega, kuid odavamalt. Kunagi ei ole liiga hilja investeerida tõhusamatesse loomadesse – see on tänases kontekstis üks odavamaid lahendusi.

Koostöö – vajalik, kuid mitte piisav

Üks kõige sagedamini nimetatud lahendus – piimatootjate vaheline koostöö. See võib anda põllumajandustootjatele suurema läbirääkimispositsiooni, aidata stabiliseerida hindu ja võimaldada investeeringuid töötlemisse, logistikasse või kõrgema lisandväärtusega toodetesse. Euroopa riikide kogemused näitavad, et seal, kus koostöö on tugev, on piimakriisid põllumajandustootjate jaoks vähem tõsised.

Koostöö ei ole aga kiire ravi. Selleks on vaja usaldust, pikaajalist strateegiat ja selget riiklikku poliitikat, mis julgustab põllumajandustootjaid pigem koos tegutsema kui konkureerima.

Uued turud – pikk, kuid vältimatu tee

Dr. Gedgaudas juhib tähelepanu sellele, et Hiina turu sulgemisega on selge, et piimasektor ei saa sõltuda mõnest ekspordisihtkohast. Uute turgude otsimine Kagu-Aasias, Lähis-Idas või Aafrikas on vajalik, kuid raske. See nõuab sertifitseerimist, poliitilist dialoogi, investeeringuid ja aega. Põllumajandustootja ei saa seda teha üksi; koostöö riigi, valdkondlike valitsuste ja ettevõtjate vahel on hädavajalik. Oma kogemuste ja võimekuse ühendamisega aitaksime oma positsiooni tugevdada. Leedul peab olema ambitsioon säilitada piimasektor mitte ainult elujõuline, vaid ka konkurentsivõimeline, tootes uuenduslikke ja kvaliteetseid tooteid. Turgudel on alati kõikumisi ja musti luiki, kuid piimandusriigina on oluline, et me ei eksiks ja jätkaksime kavandatud tööd piimafarmides ja töötlemisel ning edendaksime kodumaist tarbimist.

Ei ajutine tsükkel, vaid struktuurne kriis

On oluline tunnistada, et praegune olukord ei ole lühiajaline hinnakõikumine. Tegemist on piimasektori struktuurilise kriisiga, kus ristuvad ületootmine, ekspordisõltuvus ja tootjate nõrk turupositsioon. Kui Euroopa jätkab tootmise suurendamist, võtmata arvesse tegelikku nõudlust, võib hinnapõhi muutuda püsivaks. Kui kriis toob kaasa piimatootmise vähenemise, on väga raske naasta varasemale tasemele.

Mida valida täna?

„Piimasektori tulevik sõltub tasakaalustatud tee valimisest: koostöö tugevdamine, uute turgude aktiivne otsimine, uute toodete arendamine, tagades samal ajal põllumajandustootjate sissetulekute stabiilsuse ja suurema vastutuse ületootmise eest. Vastasel juhul on piimasektor jätkuvalt esimene, kes maksab globaalsete otsuste ja turgude sulgemise eest," ütleb dr Gedgaudas, lisades, et "ebastabiilsus põllumajanduspoliitikas ei aita kaasa piimasektori stabiilsusele mitte ainult Leedus, vaid ka ELis."

Tänapäeval saadab piimasektor väga selge signaali: ilma ühtsuse, strateegia ja poliitilise tahta muutuvad hinnalangused pigem normiks kui erandiks.