Kas liiga palju mullikaid on ebasoodne? Teadmised paljunemisest USAs ja Euroopas

Mindaugas Eidukaitis, UAB Agroinfo direktor direktor, müügikonsultant

Moned Leedu piimafarmid järgivad ikka veel vana reeglit: "mida rohkem mullikaid, seda parem". Kuid IFCNi ülemaailmse piimasektori analüüsi hiljutised analüütilised järeldused näitavad, et see loogika teeb tänapäeval sageli – kahjumit. Ülemaailmsed suundumused on selged: nii USA kui ka ELi piimafarmid liiguvad sihipärase mullikate planeerimise suunas ning ülemäärane mullikate arv muutub rahaliseks koormaks, mis vähendab põllumajandusettevõtte kasumlikkust. Selles artiklis arutame, miks on mullikate liigne poegimine tänapäeval üks kõige kulukamaid põllumajandusettevõtte vigu ja milliseid strateegiaid IFCN soovitab.

1. Põllumajandusettevõtted kahanevad, karja tootlikkus kasvab ja nõudlus mullikate järele väheneb

IFCN esitab ühe põhitrendi: viimase 30 aasta jooksul on piimafarmide arv ELis vähenenud 4,8 miljonilt 0,8 miljonile.

See tähendab:

• vähemad põllumajandusettevõtted = väiksem vajadus uute mullikate järele,
• farmide suurus ei suurene mitte uute loomade ostmise, vaid tootlikkuse kasvu tõttu,
• karja struktuur stabiliseerub & põllumajandusettevõtted peavad ainult loomulikku asendustegevust madalal tasemel hoidma
.

Kui piimafarm plaanib mitte jälgida, vaid lihtsalt säilitada sama arvu lehmi, vajab ta ainult 25–30% mullikatest aastas.

Kui piimafarm plaanib mitte jälgida, vaid lihtsalt säilitada sama arvu lehmi, vajab ta ainult 25–30% mullikatest aastas.

Suurim osa Leedu farmidest toodab 40–60%— ja see on kulukas.

2. Härgade tootmine on üks kõige kallimaid protsesse põllumajandusettevõttes

IFCNi analüüs on selgelt näidanud, et mullikate kasvatamise kulud on tõusnud ülemaailmselt koguni 19% ja 20%.

Põhjused:

• Kallim sööt,
• kõrgemad tööjõukulud,
• kasvavad hoonete ja infrastruktuuri kulud,
• pikk hooldusperiood enne tootlikkust.

Leedus maksab mullika kasvatamine kuni esimese laktatsioonini 1500 & 2000 eurot. Kui põllumajandusettevõttel on 20 „üleliigset“ mullikat, siis nende pidamine = 30 000–40 000€ külmutatud kapitali. See on reaalne, kergesti mõõdetav finantskoormus.

3. USA farmi edu valem: vähem mullikaid, rohkem planeerimist

IFCN edastab USA kohta selge sõnumi: USA piimasektori laienemine ei ole tänapäeval tingitud rohkematest mullikatest — see on tingitud kõrgemast tootlikkusest ja segavalkade sissetulekust.

USA põllumajandusettevõtted kasutavad edukalt:

• sugustatud spermat – et toota just õige arv mullikaid,
• segamine – tagamaks, et ülejäänud lehmad toodavad kõrge väärtusega segaveresid.

Tulemus:

• sellaste ülejääk on kadunud,
• bändi suurus on plaanipäraselt suurenenud,
• ristsugulastest saadav tulu kompenseerib piimahinna langust.

IFCNi ülevaade: ristandaretusest saadav tulu on muutunud USA põllumajandusettevõtete majandusliku stabiilsuse strateegiliseks elemendiks.

4. Liiga palju mullikaid ELi farmides = liiga vähe ruumi tootlikele lehmadele

Situatsioon on Euroopas veidi erinev, kuid loogika on sama: farmidel on sageli liiga palju mullikaid ja seetõttu piiratakse tootlike lehmade arvu.

Miks on see halb?

• taimlehmad ei tooda piima, nad ainult tarbivad sööta,
• nii võtavad nad laudas ruumi, mida võiks kasutada lüpsilehmade jaoks,
• investeeringud mullikate hoonetesse ei tasu end sageli ära,
• kui piima hind langeb, on mullikate pidamine kallis.

IFCNi hinnangul on mullikad üks kõige kallimaid segmente põllumajandusettevõttes ning mullikate üleküllus võib vähendada kogu põllumajandusettevõtte kasumlikkust 10-20%.

5. Üleliigsed mullikad on enamasti tingitud pigem harjumusest kui vajadusest

IFCN rõhutab: paljudes põllumajandusettevõtetes planeeritakse mullikate arvu pigem traditsioonist kui vajadusest lähtuvalt.

Kasutatavad stsenaariumid:

„Ma kasvatan kõik mullikad, sest mul võib neid vaja minna“
„rohkem mullikaid = turvalisus“
„kui see on odav, siis hoian neid kõiki“

Moodsal turul see loogika aga enam ei toimi.

Et näiteks:

• Kui talus on 100 lehma, vajab ta ~28 mullikat aastas,
• kui aga sünnib 50 mullikat, on 22 ülejääki,
• nende ülalpidamiskulud võivad olla 30 – 40 tuhat eurot.

See on raha, mida talu „põletab“ lihtsalt ebatäpse planeerimise tõttu.

6. IFCN soovitab uut filosoofiat põdrakasvatuse planeerimiseks

1. Arvutage täpne mullikate vajadus vastavalt karja eesmärkidele. Kui kari ei ole laienemas, on vaja ainult loomulikku asendusmäära. Kui karja väheneb, on vaja vähem mullikaid. Laienemise korral planeerige täpne sihtkasvu määr.

2. Kasutage parimate lehmade puhul sugustatud spermat. See tagab, et põllumajandusettevõttel on täpselt õige arv mullikaid.

3. Seemendage ülejäänud lehmad lihatõugudega. Et toota segavärskeid vasikaid, mis annavad lisatulu.

4. Hinnata karjaaia ruumide kasutamise tõhusust. Lehmad on kõige kallim ruutmeeter põllumajandusettevõttes.

5. Arvutage iga mullika majanduslik väärtus. Kui teda ei ole karja jaoks vaja – ta on liigne kulu.

7. Järeldus: vähem mullikaid = rohkem kasumit

IFCNi analüüs on selge: üleliigsed mullikad on tänapäeval piimafarmide üks suurimaid kahjumiallikaid. Kaasaegne reproduktsioonistrateegia peab põhinema:

• sugulise sperma kasutamine,
• segamine,
• täpne karja planeerimine,
• nahkade ja koljude analüüs,
• optimaalne mullikate arv, mitte traditsioonilised harjumused.

See on suund, mille USA ja paljud ELi põllumajandusettevõtted on juba võtnud – ja see muudab piimakarjakasvatuse majandust pöördumatult.