CBAM ähvardab põllumajandustootjaid täiendava 100 miljoni euro suuruse koormusega

Eesti 1. jaanuaril hakati lämmastikväetiste impordi suhtes kohaldama nn süsinikdioksiidipiiride kohandamise mehhanismi (CBAM - Carbon Border Adjustment Mechanism). Mõned Leedu põllumajandustootjad ja poliitikud on seda otsust juba kritiseerinud. Seimi liige Valius Ąžuolas väidab, et uus kord võib tähendada riigi põllumajandustootjatele umbes 100 miljoni euro suurust täiendavat rahalist koormust.

Hinnad võivad peaaegu kahekordistuda

Tammi sõnul on seni maksnud Leedu piirile toimetatud salpeetritonn umbes 220 eurot. Koos täiendavate tollimaksude, CBAMi, dumpinguvastaste ja muude maksude jõustumisega suureneb see summa veel 170 euro võrra kuni 180 euroni.

„Tegelikkuses tõuseb hind 220 eurolt peaaegu kahekordseks, peaaegu 400 eurole tonni kohta“, – ütleb parlamendiliige.

Lisandained on oluline kulukomponent põllukultuurifarmides – intensiivsete teravilja-, rapsi- või maisifarmide puhul võivad need moodustada 30–40 % tootmise muutuvkuludest. Isegi 20–40 euro suurune tõus tonni kohta tähendaks põllumajandusettevõtte jaoks tuhandeid lisakulusid, samas kui mõnesaja euro suurune tõus muutub väga oluliseks teguriks omahinnas.

V. Ąžuolas, viidates Leedu teraviljakasvatajate liidu (LGAA) arvutustele, märgib, et selline hindade peaaegu kahekordistumine võib tähendada umbes 100 miljoni euro suurust lisakulu hooaja kohta.

„Leedu põllumehed ostavad, kui ma õigesti mäletan, umbes 600–700 tuhat tonni lämmastikväetisi. Lisame 600 000 eurole 150 000 eurot ja vaatame, kes peab üle maksma. Me näeme juba praegu, et lämmastikväetised lähevad põllumeestele umbes 50% kallimaks. See on ebapiisav hinnatõus," ütleb parlamendiliige.

Kas Euroopa surub end defitsiidiauku?

Es viitab ka ELi statistikale – Euroopa toodab vaid umbes poole vajaminevast lämmastikväetisest, ülejäänud imporditakse.

„Kui import väheneb, ja välisajakirjandus on juba kirjutanud 80% langusest pärast 1. jaanuari, võib meid tabada defitsiit,– ütleb härra Tamme, lisades, et kevadhooaeg läheneb ja põllumajandustootjad võivad impordi vähenemise tõttu sattuda väetiste puudusesse.

„Euroopa on sunnitud väetisi importima, kas ta tahab või mitte, sest neid ei ole kuskilt mujalt saada,– ütleb Euroopa Parlamendi liige.

USAs on olukord teistsugune, ütles ta: „Eelmisel aastal kaotas USA kõik maksud väetistele. See tähendab, et kõik väetised, mida Ameerika põllumehed ostavad, on vabastatud täiendavatest maksudest. ELi põllumajandustootjad peavad oma toodangu müümisel konkureerima samade ameeriklastega maailmaturul ja rahvusvahelistel börsidel. See asetab USA põllumajandustootjad paremasse olukorda kui Euroopa. Eurooplaste kulud tõusevad, samal ajal kui teravilja ostuhind jääb kõigile samaks.

Eesti väetisetootjate kasuks tehtud otsus?

„Kuidas on EL olnud lobistidele nii hea?“ – küsib retooriliselt V. Tamm. Ta juhib tähelepanu sellele, et ammoniaak, mis on peamine nitraadi tooraine, ei kuulu täiendava maksu alla.

„See seab väetisetootjad ja põllumehed erinevasse olukorda. Väetisetootja, nagu meie „Achema“, võib importida ammoniaaki ilma lisamaksudeta ja müüa oma tooteid kõrgema hinnaga. Tundub, et tollimaksud on kehtestatud, kuid mulje on, et erand on tehtud tootjate taotlusel," ütles Euroopa Parlamendi liige.

Eesti hinnangul võib selline olukord ELi väetisetootjate jaoks tähendada 50 kuni 80 miljoni euro suurust lisatulu.

Eesti hinnangul võib selline olukord ELi väetisetootjate jaoks tähendada 50 kuni 80 miljoni euro suurust lisatulu.

Kontsentreerib siiski, et CBAMi eesmärk ei ole protektsionism, vaid heitkoguste hinna ühtlustamine. ELi tootjad juba maksavad CO₂ eest heitkogustega kauplemise süsteemi raames, seega püütakse impordimehhanismiga vältida nn süsinikdioksiidi lekkeid, mille puhul tootmine viiakse üle vähem reguleeritud riikidesse.

Pikaajalised tagajärjed

CBAM jõustub ajal, mil teravilja hinnad on kaugel oma 2022. aasta tipptasemest ja rahastamiskulud on endiselt kõrged. See tähendab, et põllumajandustootjatel ei ole rahalist pehmust, et kulude tõusu vastu võtta.

Euroopa põllumajandustootjad konkureerivad maailmaturul USA, Brasiilia või Ukraina tootjatega, kelle suhtes ei kehti sarnased kliimamehhanismid. Kui ELi põllumajandustootjate kulud suurenevad, samas kui põllumajandusettevõtete hinnad jäävad maailmaturu tasemele, väheneb nende kasumimarginaal.

Kallimad väetised võivad viia väetiste kasutamise määra vähenemiseni. Lühiajaliselt vähendaks see kulusid, kuid pikemas perspektiivis võib see mõjutada saagikust ja mulla tootlikkust. Madalam saagikus tähendaks väiksemat sissetulekut ja suuremat finantssurvet põllumajandusettevõtetele.

V. Ąžuolas ütleb, et Seimi maaelukomisjon otsib praegu lahendusi: „Lootus jääb majandus- ja innovatsiooniministeeriumile, mis on juhtiv institutsioon, samuti põllumajandusministeeriumile ja maaelukomisjonile, kes võiksid Euroopa Komisjoni vastu sõna võtta ja põllumajandustootjate huve kaitsta.“

Läti ja Eesti on juba väljendanud oma vastuseisu sellele mehhanismile, ütles Euroopa Parlamendi liige.

„EL on nüüd teelahkmel – kas nõrgestada oma põllumajandustootjate konkurentsivõimet või leida lahendusi nende maksukoormuse vähendamiseks“, – ütleb V. Tamme.