Kas Toidu- ja Veterinaaramet varjab teavet avalikkuse eest ja varjab suurettevõtete huve?

„Soovime selgitada, et me ei avalda enam andmeid ohtlike toodete koguste kohta konkreetsetes ettevõtetes kooskõlas Euroopa tavade ja andmekaitseseadustega. See otsus on tehtud kooskõlas Euroopa ühiste tavade ja andmekaitseseadustega ning kuna sellist teavet võib pidada äriliselt tundlikuks või konfidentsiaalseks“ – on Riigi Veterinaar- ja Toiduameti pressiesindajate vastus, kui neilt paluti selgitada konkreetse ettevõtte poolt turule toodud salmonellaga saastunud liha arvu. VMVT uus seisukoht tõstatas veel ühe küsimuse – kelle õigusi amet kaitseb?

Seaduse varjamine

„Uues, automatiseeritud RASFF-süsteemis ei avalda VMVT tagasi kutsutud või levitatud ohtlike toodete koguseid, kuna see ei ole siseriiklike ja ELi õigusaktide kohaselt kohustuslik teave“, – selgitavad äkilist seisukoha muutust ameti pressiesindajad, kes lisavad veel, et levitatud ohtlike toodete tagasikutsumine on pikk ja arenev protsess, mis võib viia avalikkuse jaoks ebatäpsete ja eksitavate andeteni.

Selle avalduse tegemisel viitab MoPH määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklile 10 "Avalikkuse teavitamine" ja Euroopa Liidu liikmesriikides järgitavale praktikale.

„Kogused ei mõjuta otseselt tarbijate otsuste tegemist ja käitumist“, – märgib MoHFW. Kuid kas usaldus ettevõtte vastu on tõesti sama, kui see toob turule 5, 500 või 5 000 kg salmonellaga saastunud liha...?

Määrus ei keela avaldada seda, mida VMVT ei taha avaldada

„Agrobite“ on uurinud eespool nimetatud määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklit 10, mille taha HVO üritab end varjata.

See sätestab selgelt, et riigiasutused on kohustatud märkima „kõik toidu ja sööda või toidu või sööda liigid“ kui „toit või sööt võib tõenäoliselt kujutada endast ohtu inimeste või loomade tervisele, võttes arvesse riski mõistlikkust ja suurust“.

Sellisel juhul peab LPA otsustama, kas risk on põhjendatud ja kas oht inimeste tervisele on reaalne. Lisaks on selge, et määrus ei keela saastunud toodete koguste avaldamist üldsusele.

See ütleb määruse artikkel 10 („Avalik teave“): „Ilma et see piiraks ühenduse ja siseriikliku õiguse alusel kohaldatavate dokumentidele juurdepääsu käsitlevate sätete kohaldamist, võtavad riigiasutused, kui on tõsine alus kahtlustada, et toit või sööt võib kujutada endast ohtu inimeste või loomade tervisele, ning võttes arvesse riski mõistlikkust ja suurust, asjakohaseid meetmeid, et teavitada üldsust terviseriski laadist, ning teatavad iga toidu või sööda või toidu- või söödaliigi, toidu või söödaga seotud riski, sellega seotud riski ja meetmed, mida on võetud või kavatsetakse võtta riski kõrvaldamiseks, vähendamiseks või vältimiseks“ .

On selge, et HVO tõlgendab määrust enda kasuks, kuigi kuskil ei ole öeldud, et saastunud toodete koguste avaldamine (kui need kujutavad endast ohtu inimeste tervisele) kujutaks endast ametivõimude poolt süütegu.

See on selge, et HVO tõlgendab määrust enda kasuks, kuigi kuskil ei ole öeldud, et saastunud toodete koguste avaldamine (kui need kujutavad endast ohtu inimeste tervisele) kujutaks endast ametivõimude poolt süütegu.

Sanktsioonide ebaselge süsteem

Leedu suuremad lihatöötlemisettevõtted – AB „Vilniaus paukštynas“, UAB „Biovela-Utenos mėsa“, UAB „Krekenavos agrofirma“, UAB „Krekenavos agrofirma“ jne, esinevad sageli VMVT poolt RASFFis avaldatud teadete hulgas ohtlikest toiduainetest. „Maxima“, „Iki“, „Rimi“, „Norfa“.

Muudes nimekirjas, mis kajastab aga toidualaste õigusnormide rikkumise otsuseid ja teavet peatatud ettevõtete kohta, domineerivad hoopis teised nimed – palju väiksemad, üksikud ettevõtted. Miks?

„Otsus tegevuse piiramise kohta tehakse Riigi Toidu- ja Veterinaarteenistuse direktori käskkirja alusel „Riigi Toidu- ja Veterinaarteenistuse poolt haldusmeetmete kohaldamise otsuste tegemise korra kinnitamise kohta&"; – – märgivad MoFVT pressiesindajad ja täpsustavad: „Otsused võetakse vastu iga juhtumi individuaalseid asjaolusid ja riski kontrollimiseks võetavaid meetmeid silmas pidades. Rikkumiste arv ei ole iseenesest tingimus tegevuse piiramiseks.

Kannatlik tõde

„VMVT tagab toiduohutuse ja loomade heaolu kõrgeimate standardite järgimise“, – nii tutvustab asutus end sotsiaalmeedias. Kuid kas see tõesti vastab sellele põhimõttele?

VMVT vastustest jääb mulje, et organisatsioon on keeldunud saastunud toodete koguseid üle vaatamast mitte ainult seetõttu, et seadused ei takistanud seda varem, vaid võib-olla ka seetõttu, et tema poolt avalikustatud teave on äkki muutunud äriliselt tundlikuks või muul moel äriliselt ebasoodsaks.

Eeskirjad, mis piiravad ettevõtete tegevust, ei ole vähem küsitavad. Tundub, et suured ettevõtted, kelle tooted ja seega mõnikord ka saastunud tooted jõuavad palju suurema hulga tarbijateni kui väikesed üksikettevõtted, pääsevad karmimatest sanktsioonidest. Siiski hoiab HVO nüüd salajas saastunud liha täpse koguse, mis turule lastakse.