K. Mažeika miljonite etendus: 64 protsenti abisaajatest said kuni 100 eurot, kuid 10 protsendile läks peaaegu kaks kolmandikku rahast

Asociatyvi iliustracija. DI sukurtas fotokoliažas.

Peaaegu 20 miljonit eurot toetust väetiste ja kütuse hinnatõusu tõttu on juba välja makstud ning Riikliku Makseagentuuri (NMA) esitatud andmed võimaldavad esimest korda näha selle tegelikku jaotust.

Need arvud erinevad märkimisväärselt sellest muljest, mille võis enne toetuse väljamaksmist jätta põllumajandusministeeriumi (ŽŪM) avalik teavitustöö. Septembris väitis põllumajandusminister Kęstutis Mažeika, et põllumajandustootja „võib loota kuni 4,5 tuhat eurot“, ning et kõige rohkem toetust peaksid saama segamajandused ja keskmise suurusega talud. Ministri sõnul oli prioriteediks väiketalud. Oktoobris rääkis aseminister Ligita Valalytė juba umbes 4 000 euro suurusest keskmisest toetusest põllumajandusettevõttele. Siiski ulatub NMA poolt arvutatud tegelik keskmine 295,15 euroni.

Peaaegu kaks kolmandikku – kuni 100 eurot

NMA teatas, et toetust maksti välja 66 051 taotlejale. Väljamakstud kogusumma ulatub 19,495 miljoni euroni. Väikseim toetus oli vaid 9,96 eurot, suurim – 8 529 eurot. Veelgi kõnekam on toetuse saajate jaotus.

Kuni 50 eurot sai 30 125 taotlejat, s.o. 45,61% kõigist toetuse saajatest. Veel 12 226 põllumajandustootjale maksti välja 50–100 eurot. Seega sai kokku 64,12 protsenti toetuse saajatest kuni 100 eurot. Kui lisada 14 214 toetuse saajat, kelle toetussumma oli 100–500 eurot, selgub, et koguni 85,64 protsendile kõigist toetuse saajatest maksti kuni 500 eurot.

3 000 eurot või rohkem sai vaid 328 taotlejat – umbes 0,5 protsenti kõigist toetuse saajatest. Rohkem kui ministri varem mainitud 4,5 tuhat eurot sai 183 taotlejat ehk 0,28 protsenti. Lisaks ületas tegelik suurim toetus – 8 529 eurot – peaaegu kahekordselt ministri avalikult mainitud 4,5 tuhat eurot.

NMA andmed näitavad toetuse selget kontsentreerumist: 10 protsendile suurimaid toetussummasid saanud taotlejatele läks 12,85 miljonit eurot ehk peaaegu kaks kolmandikku kogu toetusest. Ülejäänud 90 protsendile toetuse saajatest läks 6,65 miljonit eurot – veidi rohkem kui kolmandik kogu toetuspaketist.

Sarnane ebaproportsionaalsus on näha ka pindalapõhises toetuses: 16,5 miljonist eurost läks koguni 13,4 miljonit eurot taotlejatele, kes deklareerisid üle 300 ha. Seega isegi pärast 300 ha suuruse toetuse „ülemmäära“ kehtestamist koondus suurim osa pindalapõhisest toetusest ikkagi nende põllumajandusettevõtete rühma, kes deklareerisid suurimaid pindalasid.

Põllumajandusministeerium ei räägi väikestest toetussummadest

„Agrobitė“ küsis põllumajandusministeeriumilt, kui palju põllumajandustootjaid tegelikult sai varem avalikult mainitud 3,5–4,5 tuhat eurot ja kuidas sellised suunised arvutati. Ministeerium ei vastanud sellele küsimusele konkreetselt. Põllumajandusministeerium tuletas meelde toetuse eeskirju ja märkis, et teave tegeliku jaotuse kohta on juba esitanud NMA, seetõttu ei kavatse ministeerium seda „kordada”.

Ministeeriumilt küsiti ka, kas enne mudeli kinnitamist arvutati välja, kui paljudele põllumajandusettevõtetele makstakse vähem kui 100, 500 või 1 000 eurot ning kas kümneid või mõnekümneid eurosid hõlmavad toetused suudavad oluliselt kompenseerida kütuse ja väetiste kulude kasvu. Vastus oli taas lühike: toetuse maksis välja NMA ja „Agrobitė“ oli selle teabe juba saanud.

Kuid NMA esitatud arvud näitavad nüüd, et väikesed toetussummad ei olnud üksikud juhtumid – kuni 100 eurot sai peaaegu kaks kolmandikku kõigist toetuse saajatest.

„Eesmärgiks olid väike- ja keskmise suurusega ettevõtted“

Põllumajandusministeeriumilt küsiti ka, kas ministeerium leiab tegelike väljamaksete andmete olemasolul endiselt, et mudel aitas eelkõige väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele. Ministeerium ei esitanud selle kinnituseks konkreetseid näitajaid.

„Selle otsusega püüti toetada väikeseid ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtteid ning mitte suurendada halduskoormust,“ märkis põllumajandusministeerium. Seega selgitas ministeerium, mida taotleti, kuid ei esitanud numbreid, mis tõendaksid, et see eesmärk saavutati.

Kui ministeeriumilt küsiti, kas minister võtab endale poliitilise vastutuse avaliku teavitamise eest mitme tuhande euro suuruse toetuse kohta ning kas tulevikus kaalutakse miinimumtoetust või majandusliku suurusega paremini arvestavaid kriteeriume, vastas põllumajandus- ja toiduaineministeerium, et „minister on määranud selge suuna“ – nullbürokraatia ja rahaliste vahendite kiire väljamaksmine.

Küsimusele poliitilise vastutuse ja võimalike mudeli muudatuste kohta ei vastatud.

V. Buivydas: see, mida me ütlesime, on nüüd kontodel näha

Leedu noorte põllumajandustootjate ja noorte liidu (LJŪJS) aseesimees Vytautas Buivydas väidab, et tegelikud väljamaksed kinnitasid kriitikat, mida organisatsioon väljendas juba enne mudeli kinnitamist.

„Põllumajandustootjad jagavad neid saadud toetusi – 20, 30, 50, 100 eurot, mujal on mõnisada. Põllumajandustootjad hakkavad rahulolematust väljendama, sest need rahasummad hakkavad vähenema, kuigi tegelikult ei tule seal peaaegu midagi sisse“,– ütles V. Buivydas. Tema hinnangul ei olnud valitud valem väikestele põllumajandusettevõtetele soodne.

„See on teatud mõttes pettus, kui me räägime prioriteedist perekonna- ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele. Nad jäid kõrvale, nad saavad mõnikümmend või mõnisada eurot, aga toetus läheb suures osas neile, kellel on 300 hektarit taimekasvatusmaad, 300 veist ja ettevõtetele.“, – väitis V. Buivydas ja lisas: „Noh, see on lihtsalt mõnitamine. Eriti suurt pettumust tunnevad ilmselt need, kellel ei ole palju põllumaad, kuid kes püüavad luua suuremat lisandväärtust, näiteks puuviljaaedade, köögiviljade, marjade jms kasvatamisega. Neile jääb vaid 10 eurot hektari kohta.“

D. Karalevičienė: „Kellele see on mõeldud?“

Leedu viljatute maade kasutajate ühingu (LNŽNA) juhataja Danutė Karalevičienė toob konkreetseid näiteid oma liikmete kohta. Üks umbes 80 ha suurune mahefarm sai ligikaudu 700 eurot.

„Need 700 eurot on küll head. Aga see on vähe,“ – ütles ta. Teine, 60–70 hektarit hõlmav Žemaitija talu, kus peetakse umbes 20 lehma – 10 piimalehma ja 10 lihalehma –, sai umbes 200 eurot.

„Nüüd küsibki ta – mille eest ta selle toetuse sai? Kellele see on mõeldud?“ – rääkis D. Karalevičienė. Ta suhtub eriti kriitiliselt lihaveiste ja viljatutel maadel tegutsevate põllumajandusettevõtete olukorda. Ühingu juhi sõnul on riik mitu aastat julgustanud selliseid põllumajandusettevõtteid loomakasvatusega tegelema, kuid selles toetusmudelis jäid lihaveised kõrvale.

Põllumajandusministeerium on omalt poolt teatanud, et toetusmudelit arutati kolleegiumis koos põllumajandustootjate esindajatega. Kuid NMA lõplikud arvud tõstatavad väga konkreetse küsimuse: kui prioriteediks olid nimetatud väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted, kuidas hinnata tulemust, kui peaaegu kaks kolmandikku toetuse saajatest sai kuni 100 eurot, kuid 10 protsendile suurimate toetuste saajatest läks peaaegu kaks kolmandikku kogu toetusest?

Põllumajandusministeerium ei andnud sellele küsimusele konkreetset vastust.

Video