Poola põllumajandustootjad saavad kaitsealuste loomaliikide peletamiseks kasutada relvi
Poolas vastu võetud looduskaitseseaduse muudatused võivad osutuda üheks viimaste aastate huvitavamaks otsuseks inimeste ja metsloomade vaheliste konfliktide lahendamise valdkonnas. President Karolis Navrockis allkirjastas seaduse muudatused, mis teatud juhtudel võimaldavad tõhusamalt peletada kaitsealuseid liike, sealhulgas hunti, pruunkaru ja piisonit.
Oluline on rõhutada, et tegemist ei ole jahiga ega võimalusega neid loomi küttida. Seadus ei muuda nende kaitsealust staatust. Muudatus puudutab võimalust kasutada tugevamaid peletusvahendeid, sealhulgas sileraudseid püsse läbistamatu laskemoonaga, näiteks kummi kuulidega.
Muudatuste eesmärk ei ole loomade kõrvaldamine, vaid konfliktide ennetamine.
Viimastel aastatel räägitakse Poolas üha sagedamini olukordadest, kus hundid külastavad regulaarselt talusid, külasid ja karjamaid. Mõnes piirkonnas teatavad elanikud kiskjatest, kes ilmuvad asulate äärealadele, liiguvad kohalikel teedel ega vältida inimeste lähedust. Põllumajandustootjad on korduvalt rõhutanud, et probleem ei seisne üksikutes rünnakutes kariloomade vastu. Palju suuremat muret tekitab loomade pidev külastamine talude ja põllumajandusettevõtete läheduses.
Eriti palju arutelu on tekitanud olukord Kagu-Poolas, Bieszczady piirkonnas ja Pakarpatyses, kus pruunkarud külastavad üha sagedamini asulaid, mesilaid, prügikonteinereid ja talusid. Sarnaseid probleeme on täheldatud ka piisonite elupaikades. Kuigi piison ei ole kiskja, võib kokkupõrge mitmesaja kilogrammi kaaluva loomaga olla ohtlik nii inimestele kui ka loomale endale.
Poola ametiasutused on tunnistanud, et hüvitussüsteem üksi ei lahenda probleemi. Kui hunt rebib lamba tükkideks või karu hävitab mesitarud, on kahju teoreetiliselt võimalik hüvitada. Kuid raha ei kõrvalda põhjust, miks loom pidevalt samasse kohta tagasi pöördub.
Seetõttu pööratakse uues regulatsioonis palju tähelepanu harjumise probleemile. See tähendab metslise harjumist inimesega ja inimese loodud keskkonnaga. Kui hunt, karu või piison külastab regulaarselt elamuid, talusid või teid ega koge seal mingeid negatiivseid tagajärgi, kaotab ta järk-järgult oma loomuliku ettevaatlikkuse.
Just selliseid olukordi püütakse vältida. Mittesurmavad peletusmeetmed peavad looma jaoks tekitama ebameeldiva ärritaja ning taastama loomuliku hirmu inimese ees. Loodetakse, et loom hakkab vältima asulaid, talusid ja muid kohti, kus on konfliktide oht.
Seadus ei näe ette selliste vahendite vaba kasutamist. Kaitsealuste loomade peletamiseks relva abil on vaja saada vastav luba. Otsuseid teevad keskkonnakaitseasutused, eelkõige piirkondlikud keskkonnakaitse direktorid ning mõnel juhul ka keskkonnakaitse peadirektor.
See tähendab, et pelgalt hundi ilmumisest talu lähedusse ei piisa. Iga olukorda tuleb hinnata eraldi.
Poola põllumajandustootjate organisatsioonid on juba aastaid kutsunud riiki üles looma võimalusi kiiremaks reageerimiseks probleemsete loomade ilmumisele. Nende sõnul on praegused menetlused sageli liiga aeglased. Dokumendite menetlemise ajal võib kiskja kariloomade juurde korduvalt tagasi tulla.
Põllumajandustootjad rõhutavad ka, et tegelikud kahjud on sageli suuremad kui ametlikult arvutatud kahju. Lisaks tapetud loomade väärtusele tuleb arvestada ka veterinaarravi kulusid, tootlikkuse langust, aretusmaterjali kaotust ja täiendavaid kaitsemeetmeid.
Uus seadus ei tühista kohustust kasutada ennetusmeetmeid. Loomakasvatajad peavad jätkuvalt kasutama elektriaedu, kaitsevõrke, valvekoeri ja muid kaitsemeetmeid. Hirmutamine peetakse täiendavaks vahendiks, mida võib kasutada siis, kui tavapärased meetmed enam ei toimi või olukord muutub konfliktseks.
Huvitav on see, et seadus hõlmab mitte ainult hunti, vaid ka karusid ja piisonit. See näitab, et Poola käsitleb probleemi laiemalt kui ainult põllumajandusele tekitatavat kahju. Üha sagedamini räägitakse ka ühiskonna turvalisusest ja inimeste suhtest kaitsealuste liikidega.
Viimastel aastatel on Euroopas üha enam arutletud selle üle, kuidas ühitada suurkiskjate edukat kaitset inimeste huvidega. Huntide ja karude populatsioonid taastuvad paljudes piirkondades, mistõttu suureneb paratamatult inimeste ja metsloomade vaheline kokkupuude.
Poola otsus eristub selle poolest, et riik on probleemi ametlikult tunnistanud. Konflikte inimeste ja kaitsealuste liikide vahel ei peeta enam üksikjuhtumiteks. Neid hinnatakse nähtusena, mille puhul on vaja selgeid ennetusmeetmeid.
Teisalt on arutelu alles algamas. Kui põllumajandustootjad saavad teatud juhtudel oma kariloomi ja vara kaitsta, tekib küsimus, millised võimalused on tulevikus tavakodanikel piirkondades, kus karude või muude suurte metsloomade arv kasvab. See küsimus muutub üha aktuaalsemaks mitte ainult Poolas, vaid ka paljudes Euroopa riikides, kus suurkiskjate populatsioonid jätkuvalt kasvavad.
