Kliimamuutus ei mõjuta ainult ilma: mis kallineb ja millised võimalused avanevad Balti riikidele
Balti riikides tundub kliimamuutus sageli kaugena probleemina. Kreekas, Hispaanias või Itaalias, kus kuumalained, põuad ja metsatulekahjud juba otseselt mõjutavad turismi, põllumajandust ja kogu majandust, on suhtumine teine. Siiski peame ka meie mõistma, et kliimamuutust on üha sagedamini näha mitte ainult termomeetri näidust, vaid ka poekviitungil, kindlustusarvel ja riigieelarves.
Kõik ei rõõmusta soojuse üle
2024. aastal registreeriti Euroopas ajaloo kõige soojem aasta, kusjuures keskmine temperatuur oli 1,47 kraadi kõrgem kui aastatel 1991–2020. Leedus oli 2024. aasta kõige soojem kogu meteoroloogiliste vaatluste ajaloo jooksul: keskmine aastane õhutemperatuur ulatus 9,5 kraadini, mis on 2,1 kraadi rohkem kui pikaajaline keskmine.
Euroopa Keskpanga hinnangul võis 2025. aasta suvine kuumalaine euroalal tõsta töötlemata toiduainete hindu 0,4–0,7 protsendipunkti juba järgmisel aastal, st sel aastal. Sama uuring näitab, et 2060. aastaks võiks äärmuslik suvi Euroopas tõsta toiduainete hindu kuni 1,8 protsendipunkti võrra rohkem, kui see oleks ilma kliimamuutuseta.
Inflatsioonist ei ole meil puudust isegi ilma kliimaprobleemideta. Seni mõjutab inflatsiooni kõige enam geopoliitika, kus viimasel ajal pole kindlasti rahutustest puudust. Püüame geopoliitilisi probleeme lahendada, kuid kliimamuutuste mõju ei ole veel nii märgatav, mistõttu ei võta me veel tõsisemaid meetmeid, kuigi ilmselt oleks see juba vajalik.
Euroopa Komisjoni põllumajandusturgude ülevaates märgitakse, et aastatel 2024–2025 Euroopa Liidus (EL) peaks veini tootmine jõudma 20 aasta madalaimale tasemele ning ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu võib õunte saak väheneda 4 protsenti, virsikute ja nektariinide oma – 5,8 protsenti, tomatite saak – 2,6 protsenti.
Juba praegu on kõige haavatavamad kategooriad puuviljad, köögiviljad, oliiviõli, viinamarjad, teravili, loomasööt ning kaudselt ka piima- ja lihatooted. Kliima on muutumas veel üheks püsivaks teguriks, mida ei saa enam ignoreerida inflatsiooni prognoosimisel ja Euroopa Keskpanga tegevuse jälgimisel.
Me peame kohanema, enne kui see liiga kalliks läheb
Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel ulatusid 1980.–2024. aastal õhu- ja kliimaekstreemumitega seotud majanduslikud kahjud ELis ligikaudu 822 miljardi euroni, millest üle 208 miljardi euro tekkis ainuüksi aastatel 2021–2024. Keskmised aastased kahjud ajavahemikus 2020–2024 ulatusid 44,9 miljardi euroni, samas kui ajavahemikus 1980–1989 moodustasid need umbes 8,6 miljardit eurot.
Tekkib küsimus – kas Lõuna-Euroopa kuivnemise tõttu nihkub osa toiduainete tootmise survest Põhja- ja Ida-Euroopasse? Balti riikides näeme juba põllukultuure, mis varem tundusid riskantsemad: rohkem maisi, talinisu, rapsi, mõnes kohas eksperimenteeritakse soja või viinamarjadega.
Siiski oleks naiivne arvata, et Leedu või Eesti muutuvad äkitselt uuteks maailmatasemelisteks veinipiirkondadeks. Muld, drenaaž, ladustamine, tööjõud, töötlemisinfrastruktuur ja turusidemed ei teki ainuüksi sellepärast, et suved on muutunud soojemaks.
Esialgu on negatiivsed muutused kõige märgatavamad üleujutuste, tulekahjude ja kuumalainete poolt tabatud piirkondades. Kuid ka Balti riigid ei ole kaitstud: tormid, üleujutatud alad, metsakahjurid, äärmuslikud sademed ja elektrivõrkude haavatavus võivad ka meile kalliks maksma minna.
Seetõttu peavad riigid infrastruktuuri teise nurga alt vaatama. Teed, sillad, raudteed, elektrivõrgud ja hooned projekteeriti ajaloolise kliima põhjal, kuid ajalooline kliima ei ole enam sama.
Euroopa Komisjoni tellitud hinnangus märgitakse, et ELil kuluks kliimamuutustega kohanemiseks aastaks 2050 ligikaudu 70 miljardit eurot: umbes 30 miljardit eurot – infrastruktuurile, 21 miljardit eurot – ökosüsteemidele ja 12 miljardit eurot – toiduga kindlustatusele. Kas meil üldse jätkub raha nii oma kaitsevõime tugevdamiseks, infrastruktuuri arendamiseks kui ka muude probleemide lahendamiseks? Või trükime lihtsalt jälle miljardeid juurde?
Balti riikidele on see võimalus, mida tuleks ära kasutada
Vähemalt meie piirkonnas ei muutu kliima soojenemine lähitulevikus püsivaks eksistentsiaalseks majandusprobleemiks. Siiski on kohanemine sageli odavam, kui sellega alustatakse varem: parem maaparandus, vastupidavamad põllukultuurid, paindlikum põllumajandus, paremini kaitstud elektrivõrgud, vähem ehitamist riskantsetel aladel, arukam linnaplaneerimine.
Balti riikidele on kliimamuutus ka võimalus – tänu pikemale kasvuperioodile, mõningatele uutele põllukultuuridele, biomajandusele, puidutööstusele, logistikale ja isegi turismile.
Võib-olla peavad Lõuna-Euroopa elanikud kunagi tõsiselt müüma meie jahedamaid suvesid: „Kas olete väsinud 40-kraadisest kuumusest ja tulekahjudest? Tulge nautima mõnusalt jahedat põhjamaist suve – 15 kraadi ja kerge vihm, nagu tuhat aastat tagasi, viikingite ajal.“
Kui lõunapoolsed riigid vaevlevad, on Balti riikidel mitmesuguseid võimalusi. Õnnelikud on need, kes suudavad kiiremini kohaneda: põllumajandustootjad, omavalitsused, kindlustusandjad, infrastruktuuri haldajad ja riigieelarve planeerijad. Kliimamuutus ei ole enam pelgalt keskkonnakaitse küsimus, isegi mitte Balti riikides. Kasutagem seda ära.
