Ignalina piirkonna karud võivad rünnata koeri ja põllumajandusloomi

In Ignalina rajoonis, nagu ka teistes Leedu idaosas, on karu vaatlused üha sagedasemad. Inimesed on harjunud nägema neid loomi mitte ainult metsades ja teedel (Kazitiškise lähedal), vaid ka kodutalude läheduses (Pivorai, Čebatoriai). Terve kuu jooksul ei ole ruum vaikne lugudest karudest, mida on jäädvustatud välivideo-kaameratega või isegi telefonidega.

Viimane juhtum – karu päevane külaskäik Ceikiniai (Čebatori küla) läheduses. Omanikel õnnestus filmida kutsumata külaline, kes surus pesakaru. Lisaks tuntud ohule mesitarudele ja kanadele, mida paljud inimesed on kogenud, tekib üha rohkem küsimusi: kas karu võib rünnata koera, lammast või isegi lehma? Vastus on jaatav.

Koerad – esimesed sihtmärgid?

Kui kass läheneb talumajapidamisele, muutub haukuv koer esimeseks sihtmärgiks. Kui koer on seotud – ei saa põgeneda, saab temast kerge sihtmärk, kui ta on agressiivne – võib karu seda ohuna tajuda ja end kaitsta, uudishimulik ja läheneb – eriti ohtlikus olukorras. On olnud juhtumeid, kus karud on tapnud valvekoeri, kes kaitsesid mesilasi või karjamaad.

Lambad, kitsed – kui loomulikud saakloomad

See loomad ei suuda end kaitsta ja nende pidamisalad on sageli lihtsad. Karud tuvastavad kariloomad lõhna järgi ja kui nad leiavad nõrga tara – hävitavad nad selle väga kiiresti. Eriti ohtlik on see öösel, kui inimesi ei ole läheduses.  Eestis ja Lätis on ametlikult registreeritud karude kariloomade niitmine ja avalikult tunnistatud – see ei ole enam haruldus.

Lehmad ja vasikad – haruldasemad, kuid potentsiaalsed sihtmärgid

Küps lehm – suur ja võimas loom. Karud kipuvad neid vältima. Kuid vasikad, nõrgad lehmad või üksikud lehmad, kes on jäetud ilma inimese lähedusse – on ohus.

Mõnes riigis (Skandinaavia, USA) on teadaolevalt karude rünnakuid karja vastu, eriti kui eelnevad katsed on olnud edukad.

Kuidas kaitsta karja karude eest?

• Hoidke kariloomad, eriti lambad, vasikad, kitsed, ööseks laudas.
Kuulestage kariloomad ööseks laudas.
• Kasutage elektrilist karjakatet – eriti tarude või tundlike karjamaade ümber.
Kasutage elektrilist karjakatet – eriti tarude või tundlike karjamaade ümber.
• Surveerige ala – videokaamerad või liikumisandurid aitavad teil aru saada, mis öösel toimub.
• Mitte seo oma koera metsa lähedal või üksi – parem on hoida teda omaniku või õue lähedal.
• Mitte koguda lõhnaga esemeid – toidujäägid, jäätmed võivad karusid ligi meelitada.

Karud ei käitu pahatahtlikult

Kaasa on oluline mõista, et karud ründavad, kui nad näevad kerget juurdepääsu toidule või kui nad tunnevad end ohustatuna. Kui ta on oma saagi kätte saanud, tuleb ta suure tõenäosusega tagasi. Seetõttu on kõige olulisem kaitseabinõu ennetamine ja kogukonna valvsus.

Kui te täheldate karu tekitatud kahju – võtke kindlasti ühendust keskkonnakaitseametiga. Nende eksperdid peaksid olukorda hindama ja vajadusel rakendama kaitse- või tõrjemeetmeid.

Hunt ja/või karu

Innalina piirkonna karjakasvatajad mõtlevad sageli, kuidas kaitsta end huntide eest, kelle kahjustused on viimastel aastatel olnud meeleolukad. Mõned on leidnud selleks hea võimaluse, venitades tarasid või taraosi (poste) spetsiaalse karu väljaheidetest (uriinist) valmistatud määrdeainega. See tekitab loomulikult küsimuse – kas hundid taganevad Ignalinast, kui karud on end seal sisse seadnud?

Kumbki hunt ja karu on kiskjad, kuid nende eluviis on erinev. Hundid küttivad laudas, karud aga üksinda, valides tavaliselt lihtsat saaki: poegade, rüpside, mee või isegi kariloomade saaki. Kuid üks asi on neil ühine – mõlemad liigid väldivad otsest konflikti.

Mõnes riigis, näiteks Jeloustounis USAs ja Soomes, on täheldatud, et karu ilmumisel tõmbuvad hundid tagasi – nad ei ründa oma saaki ega otsi vastasseisu. Karu on tugevam, suurem, ohtlikum. Isegi karu lõhn võib teda eemale peletada.

Mitte see on lahendus?

Loodusel on oma loogika. Kui piirkonnas on palju saaki – metskitsed, jänesed, kariloomad ja vähe inimesi, võivad hundid vaid ajutiselt lahkuda ja siis tagasi tulla. Nad lihtsalt kohanevad – valivad teise aja, raja või karjamaa.

Sellest tulenevalt ei kao hundid piirkonnast lihtsalt karude tõttu. Meil on lihtsalt rohkem ohte. Karu ilmumine võib lihtsalt vähendada huntide aktiivsust teatud piirkondades, vähemalt mõneks ajaks. See võib olla lühike paus hundi rünnakutest – nagu paus looduse hingamises.

Mida peaksite tegema, kui karu ründab teie koera või teisi loomi?

• Mitte lähenege karule. Kõige ohtlikum viga – on püüda looma päästa, rünnates otse karu poole. See võib provotseerida teda teid ründama.
• Katsuge teha müra, et teda eemale peletada – kuid ainult ohutusse kaugusesse.
Katsuge teha müra, et teda eemale peletada – kuid ainult ohutusse kaugusesse.
• Kangeid tuled, autosarved, pillid, metallist esemed (pott, ämber) võib kasutada.
• Kui võimalik – laske koer ketist lahti.
• Vabalt liikudes võib ta põgeneda. Kui ta on kinni seotud – muutub ta abituks.
• Kutsuge 112 või keskkonnakaitseametit.
• Kui karu mitu korda naaseb, tuleb see kindlasti registreerida ja teavitada ametivõime.
• Pidage hoolt koera või loomade psüühilise ja füüsilise seisundi eest.
• Kogetud stressil võivad olla tagajärjed – loomaarst aitab hinnata vigastusi või käitumuslikke muutusi.

Kohtlemisest, austusest ja sellest, mida metsa vaikus võib varjata

Ignalina piirkond – koht, kus mets on alati olnud lähedal: mitte ainult maastikuna, vaid ka elava, hingava maailmana. Kuid viimastel aastatel on isegi loodus ise saatnud märke, et asjad on muutumas. Hundid, karud, hävitatud mesitarud ja taludes tapetud lambad – see ei ole juhus. See on tagajärg.

Me inimesed unustame nüüd sageli, et kui me muudame maastikku, siis me ei raiu maha mitte ainult puid, vaid ka loomade vahelisi seoseid, nende territooriume ja ellujäämisvõimalusi. Leedus ütleb statistika metsade kohta ikka veel, et need ei kahane, kuid tegelikkuses raiutakse iga päev küpsete metsade kere ja raietele pannakse "metsad" silt, samas kui tegelikult on vaid 100 või 120 aastat vanade küpsete metsade killud. Enamik Leedu metsadest on täna noored metsad, vaevalt 40 või 50 aastat vanad.

Kas siis on ime, et karu on metsast lahkunud? Et hundil pole enam kuhugi minna?

Sellepärast peab tänapäeval põllumees, mesinik või metsaservas elav inimene olema mitte ainult valvas, vaid ka sügavalt teadlik. Mõista, et looduse „probleemid“ ei ole sageli tingitud mitte metsloomast, vaid meie endi tegevusest. Ja et ainult lugupidamine – mitte hirm, mitte viha, vaid lugupidamine – looma, metsa, tõe – vastu võib seda maad elus hoida.

Kui me tahame, et lapsed tulevikus mitte ainult ei teaks, mis on karu või siil, vaid suudaksime kohtuda ühega raamatus või loomaaias, peame me kõik meeles pidama, et mets ei ole number, vaid elav maailm. Ja ta jälgib meid, nii nagu meie jälgime teda.