Põllumajandustootjad „Timac Agro Lietuva“ otsuse kohta: järjepidevus ja austus on tähtsamad kui teine võimalus

Üsna hiljuti kirjutas „Agrobitė“ sellest, kuidas „TimacAgro Lietuva“ töötaja, kes eelmisel aastal põllumehe põllukultuure naeruvääristas, naasis samale ametikohale. Aasta tagasi teatas ettevõte avalikult, et sellisele käitumisele „ei ole ega tule olema kohta“ organisatsioonis. Mis on muutunud? „Timac Agro Lietuva“ turundusprojektide juht Ramūnas Labazinas ei vastanud osale otsestest ja konkreetsetest küsimustest (isegi sellele, kas skandaali põhjustanud töötaja töötab endiselt)ja täpsustas, et ta ei saa kommenteerida üksikute töötajate töösuhteid, personaliga seotud otsuseid, värbamisprotsesse ega sisemisi hindamisi. Seetõttu tekib küsimus, kas ettevõtte avalikult väljendatud seisukoht sellise käitumise suhtes on kooskõlas praeguse olukorraga, kus põllumajandustootjad puutuvad sama inimesega taas kokku ettevõtte esindajana. Mida arvavad sellest põllumajandustootjad ise?

Kuigi vestluspartnerite arvamused erinesid mõnes aspektis, rõhutasid peaaegu kõik, et ettevõte peaks järgima avalikult väljendatud väärtusi ja oma otsuseid selgelt kommunikeerima.

„Siin on tegemist ettevõtte enda mainega,“

Põllumajandustootja Rokas Šlivinskas meenutab, et eelmise aasta juhtum tekitas põllumajandustootjate kogukonnas suurt pahameelt.

„Põllumajandustootjaid ei tohi niimoodi mõnitada, eriti pärast külma. See põld, kus filmiti, asus minu oma kõrval, ma isegi sõitsin sinna vaatama, kas see tõesti ei ole minu oma“, – räägib ta.

Siiski on tema arvates täna kõige olulisem küsimus mitte töötaja ise: „Siin on juttu ettevõtte enda mainest, millist mainet ta ise luua soovib. Meie, tavalised inimesed, ei saa ettevõttele öelda, kas see töötaja tagasi võtta või mitte, kuid maine seisukohast vaadates ei ole see minu arvates hea otsus.“

R. Šlivinskas tunnistab, et inimesel on õigus eksida: „Võib-olla võiks talle anda teise võimaluse. Aga võib-olla oleks tulnud alustada teistest ametikohadest selles ettevõttes või viia ta üle teise piirkonda. Kui mina oleksin ettevõtte juht, oleksin hambad kokku surunud ja tulnud toime ilma tema abita. Aga see on vaid minu arvamus.“

„Kui võtad ta tagasi – selgita, miks“

Põllumajandustootja Jolanta Greinienė (Grey) ütleb, et suurim probleem ei ole tema arvates mitte otsus ise, vaid asjaolu, et seda ei selgitatud.

„Kes midagi ei tee, see ei eksi. Aga see tegu (videolõik – autori märkus) oli tõepoolest häbiväärne ja puudutas üsna valusalt. Ja nüüd selle inimese tagasi võtta, ilma et seda ühiskonnale selgitaks... Kui muud võimalust pole ja lubad inimesel end parandada, siis tuleks olla avatumad, avalikumad, selgitada, miks sa seda teed“, – märgib vestluskaaslane.

Tema arvates nõrgendab selline otsus põllumajandustootjate usaldust: „Minu arvates on see põllumajandustootjate suhtes lugupidamatu ja ainult raha teenimine. Mingid piirid peaksid ikkagi olema. Põllumajandustootjatele oleks tulnud avalikult selgitada, miks see inimene tagasi tuleb – kas ettevõttes viidi läbi mingi uurimine, kas sellele inimesele koostati eetikakava või midagi sellist.“

Kui temalt küsiti, mis on selles olukorras olulisem – töötaja teine võimalus või ettevõtte deklareeritud väärtuste järjekindel järgimine, vastas ta kõhklematult: „Just ettevõtte avalikult deklareeritud väärtuste järgimine.“

Põllumajandustootja ei varja ka seda, et eelmise aasta sündmuse järel otsustas ta ettevõttega enam koostööd mitte teha.

„Mul pole lihtsalt enam midagi kommenteerida,“

Kauno piirkonna põllumajandustootjate liidu esimees Mindaugas Maciulevičius räägib, et juba enne skandaali ettevõttega plaanis ta korraldada põllumajandustootjatele seminari uuenduslikumate väetamislahenduste teemal.

„Meil oli tõesti huvitav kontseptsioon valmis, läbirääkimised olid juba alanud, kuid kohe pärast tõsisemaid kõnelusi juhtus see sündmus. Seega katkestas see kohe kõik, sest osa põllumajandustootjaid kaotas usalduse ja me lihtsalt matsime selle idee maha,“ – selgitab vestluspartner. Tema sõnul tekitab otsus saata sama inimene uuesti põllumajandustootjate juurde palju küsimusi: „Ettevõte rikkus ära kogu oma senise töö. Ja kui nad hoiavad sellist inimest endiselt oma ridades ja saadavad teda jätkuvalt põllumajandustootjate juurde... mul pole selle kohta lihtsalt enam midagi öelda.“

M. Maciulevičius ütleb, et juba ainuüksi maine taastamine põllumajanduses on keeruline protsess: „Põllumajandustootjate kogukond ei ole nii suur ja usaldus on väga oluline. Ettevõtte toodang... Noh, nad peavad tõesti veenma põllumajandustootjaid, et nende toodang ja läbiviidud uuringud on tõelised ning annavad tulemusi – kas selline töötaja suudab seda teha?“

M. Maciulevičius ütleb, et talle jäi puudu ka töötaja enda reaktsioon: „See juhtimisotsus tekitas mul palju küsimusi – miks asjatult kogukonda ärritada? Sellele inimesele on põllumajandustootjate seas ju juba silt külge kleebitud. Ma ütleksin isegi, et kui ta oleks avalikult vabandanud, öelnud, et tegin ebaõnnestunud nalja, või vähemalt mingisuguse teate avaldanud. Aga ainus sõnum, mida me temalt kuulsime, oli see postitus, milles ta teise inimese valu üle nalja tegi.“

Arvamused ei olnud ühtsed

Veidi mõõdukam on põllumajandustootja Andrius Dirmeikis: „Ma tunnen seda meest ka väljaspool tööd. Minu arvates pole siin tragöödiat. See oli ebaõnnestunud nali valel ajal ja vales kohas.“

Kuid ka tema leiab, et otsus peegeldab eelkõige ettevõtte enda suhtumist: „See näitab pigem ettevõtte väärtusi ja suhtumist põllumajandustootjatesse.“

Kui temalt küsiti, mis on selles olukorras olulisem, vastas A. Dirmeikis: „Ma arvan, et ettevõte peaks järjekindlamalt kinni pidama oma deklareeritud väärtustest.„

Sarnast seisukohta jagab ka põllumajandustootja Edas Sasnauskas.

„Ma nendega ei tööta, ja kui sellist kollektiivi palgatakse, siis ma isegi ei taha töötada ega hakka töötama,“ – ütleb ta.

Enamiku küsitletud põllumajandustootjate arvates ei ole täna kõige olulisem küsimus see, kas inimene suudab end parandada, vaid see, kas ettevõtte avalikult deklareeritud väärtused kajastuvad järjekindlalt tema otsustes.