Üha rohkem mesinikke loobub sellest kutsumusest.

Mesinikud on viimasel aastal piisavalt mett tootnud, kuid nende meeleolu on sünge kolmandatest riikidest pärit mee ja sellest tuleneva hinnalanguse tõttu. Paljud mesinikud mõtlevad imporditud toodete põhjustatud raskuste tõttu oma tegevuse lõpetamisele. Sellest rääkis meile lähemalt Panevėžyse mesinike liidu esimees Vaidas Arbutavičius.

– Kuidas hindate eelmise aasta meesaaki?

– Mõnes piirkonnas oli teatud aegadel niiskuse puudus ja saagikus oli väiksem. Teistes piirkondades oli piisavalt niiskust ja soojust, nii et mesinikud uhkeldasid, et said palju mett. Väga oluline on arvestada mesinike keskkonda. Seal, kus on palju kultuurtaimi (raps, tatar), – on saagikus suurem, seal, kus on looduslikud niidud ja metsad, – on saagikus palju väiksem. Kuid selline on olukord igal aastal. Alates kevadest on ilm lubanud mesinikke tööle. Ma ei ole kuulnud, et nad kurdaksid madala saagikuse üle, kuid mõned on öelnud – see on sama, mis igal aastal, teised on öelnud – see on olnud parem aasta.

– Kas vastab tõele, et mõned Leedu mesinikud lõpetavad mesinduse kolmandatest riikidest importimise tõttu?

– Ma tean ühte mesilasperet, kus oli 200 taru, mille üks mees sulges. Kui sul on 50 taru – siis võid sisse joosta, võid neid veel nädalavahetustel kontrollida ja hooldada, aga 200 taru vajab pidevat hooldust. Kui mee hinnad on languses, on raske üleval püsida, sest muud tööd lihtsalt ei saa teha.

Kas on parim koht, kus oma mett müüa? Kus te müüte oma mett?

– Aastate jooksul olen loonud kontaktid supermarketite, väikeste poodide ja välisturuga. Osalen messidel, sealhulgas jõululaadal – kus esitlen oma tooteid. Kohtun kohalike inimestega. Kuna ma olen oma mett igal pool pakkunud, siis kui üks koht sulgeb, on teised edukad. Olen töötanud alates 2000. aastast ja mul on oma e-pood. Otsin alati uusi kontakte ja mul on hea meel, kui mõni pood ostab kasvõi kümme purgitäit minu mett aastas.