Auksė ja Žilvinas Jankūnai talu, kus kasvatatakse maasikaid, köögivilju ja maasikataimi, asub Pumpėnais, Kovo 11-osiose tänaval ehk „Via Baltica“ maantee ääres.

Talumajapidamise kasvuhoones, mille pindala on umbes kaks hektarit, on Žilvinas juba esimesed kurgid endale ja sõpradele korjanud. 

Auksė müüb oma viimaseid kurkide ja tomatite istikuid Panevėžyse turul, helistades aegsasti enne lõunat, et need on välja müüdud ja neid tuleb veel tuua. 

Selleks on äripäev Jankūnai maasika- ja köögiviljafarmis. 

Kuidas ja miks sattus ta Pumpėnaisse? 

– See linn on minu ema kodumaa. Kuigi ma kasvasin üles Panevėžys ja olin kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni linnas, ema oli õpetaja, meil oli Puodžiūnais kolm kolhoosiaeda,– Žilvinas meenutab, et ta oli lapsepõlvest saadik maaga harjunud ja töötas siis pool tosinat hektarit.

Tööd pidi ta tegema ka välismaal ja Panevėžys, eriti talvel, kui ta oli aiandusest vaba, istus ta takso rooli taga. 

– Umbes kaheksa aastat tagasi pakkus üks tema ema sõber seda kodutalu ja umbes kaks hektarit maad Pumpėnais, ja Žilvinas paljastab, et nad otsisid kodutalu, ja see oli ka linna kommunikatsioonidega seotud. 

Kui Žilvinas, endine linnamees, on alati maa lähedal, hakkas ta kuus aastat tagasi Pumpėnai Jankūnai talus ka maasikaid ja maasikataimi istutama. 

Kui ta on endine linnamees, on ta alati maa lähedal, hakkas ta kuus aastat tagasi ka maasikaid ja maasikataimi istutama. 

– Istutame tuhat seemikut, kasvuhoone vajab veel kütmist. Siis veel paar tuhat – müüa. Kui toode on hea, tulevad kliendid tagasi, – Žilvinas räägib, kuidas talu on kasvanud ja tal on nüüd püsiklientuur, tema naine ja ema aitavad tal müüa. 

Võrra varem viis ta näiteks kapsaid Vilniusse, Halė turule. 

Muude hulgimüügis on vaja suurt kogust, siis peaks kasvatama väikese arvu vilju. 

O Jankūnai kasvatab oma talus laia valikut köögivilju, alates kartulist, kapsast ja porgandist kuni brokoli, lillkapsa, paprika, baklažaani, küüslaugu, sibula, kurgi ja tomatiteni&p>Helsi;

Leigeldes meenutas Žilvinas, et turul pidi ta tõestama, et köögiviljad on kasvatatud tema enda aias. 

– Ka majja tulevad ostjad küsivad mõnikord kõigepealt, kas siin on tankla. Aga minu majahoidja on linnast, – Žilvinas tunnistab, et meie inimesed võivad eelistada, et taimede eest hoolitseks naine, mitte mees. Mulle meeldib ise teha tööd, otsustada, kus, millal ja mida teha.

Žilvinas näitab mulle, kuhu istutada, mis juba kasvab ja õitseb: 

– Istutame kapsaid. Kolm inimest istutavad tunni ajaga tuhat seemikut. Ostsime istutusmasina, aga võib ka käsitsi istutada… Maasikaid kasvatame loomulikult väljas maa sees, siis maitseb see hoopis teisiti. Kahe-kolme nädala pärast on meil maasikad. Me müüme Panevėžys ja kodus. Reklaamime, teeme ise tööd, ja inimesed tulevad ja ostavad ise mõned neist.

Pumpėnais, oma kodutalu lähedal, müüb ta ka köögivilju, eriti Panevėžyse turul, ja siin, tiheda liiklusega maanteel, ei peatu elu." 

– Kui on näiteks palav, ei ole turul ostjaid, kuid saak kasvab ja valmib kiiresti, – märgib Žilvinas. Siis müüme kurgid ja tomatid talus, peatee ääres. Väga huvitavad ja mitmekesised ostjad peatuvad, koos matkajatega. Isegi poolakad, kellelt köögiviljad tulevad, söövad meie tomateid meelsasti, sest kõik on loomulikult kasvatatud, nagu oleks see nende oma, meil ei ole eraldi voodeid. Pealegi müüme kodust odavamalt.